See reis oli väääga kirju - väike ülevaade, mis mul hommikul nüüd just ärgates üldse meelde tuleb.
Ärkasime empsile kell 4, käisin pesus, ta tegi süüa. Veerand 6 hakkasime jala lennujaama marssima - meil see nagu mingi traditsioon, pmst alati jala - kerge trenn kuluks meile mõlemale ära (25min umb). Lennujaamas oli kurb, pisarad tungisid vastumeelselt silmile, kuid kell 6 läksin siiski edasi - oma lendu ootama. Mu gate oli enamvähem viimane, mis Eesti lennujaamas üldse oli - 16? sai ikka mingit laburinti seal käidud, et ülesse leida. Istusin arvutis, uurisin veel maailma ja lihtsalt passisin..
Sõit Kopenhaageni kulges enamvähem(estonian air) - istusin üksinda atleast, istekoht üsna ees 6A - A on aknajuures ilmselgelt, mingi värvisin silmi, lugesin Kroonikat ja empsi kaasa antud ''Tudengi kokaraamatut '' JEAP, ill be PRO ( mõtlesin ma sel hetkel ). Sõit ilmselt hilines 10 minutit, ja mul oli aega täpselt 20min järgmise lennuki väljumiseni. Otsisin meeleheitlikult vetsu taga, üritades leida mõne oma järgmise gate juures. Vaatasin telekalt, et okei, migni 25 gate... käisin siis edasi veidi, kuni märkasin BCD tähti, mis saatsid kõik eripiirkondadesse. Ilmselgelt läksin ma tagasi ja tajusin alles siis, et miskit olulist jäi märkamata. A25 - mille suund näitas hoopis teiselepoole sellest ekraanist. Ohnoes... vähemalt avastasin selle enamvähem õigel ajal. Gate oli seega üsna lõpus ja üldse kuskil läbi laburindi taaskord allkorrussel. Inimesi lasti juba lennukile, kui ma sinna oma ~8kg käekotikesega jõudsin. See lend oli juba teine klass, lennuk oli pisike, aga megapikk (SAS), mu istekoht oli 24A - mis ilmselgelt oli kõige viimane istekoht. Omaette meenutasin seal aastatetagust Easyjeti Londonisse, kus istusime Nastjaga kõige taga ja tundsime hullult, nagu mootor oleks meie toolitaga - selline lüke vastu selga. Niihull muidugi Sassiga lennates polnd, aga põrises ikkagi piisavalt,et olenemata minu huvist kuulta juhiseid taani keeles, pärast lühendatult ka inglise, oli kasutu - jäin lolliks. Alguses istusin muidugi üksinda taas - mõtlesin juba, et kas ma tõesti olen nii jube, et mind koguaeg forever alone jäetakse. Eelviimane ülikonnas ärimjes otsustas siiski minu kõrvale istuda. Lennuajal pakuti kohvi - vaid , ja seda ka pmst maandumise alguses, kuna me olime viimane pink. Panin kogu piima, suhkru ja ikka tundus see kohvi minu jaoks kuidagi kange - mis emps on mind tõesti nii ärahellitanud lahja kohviga (või piimakohviga)? Kõrv korra tuksatas valusalt, aga tänu massiivsele neelamisele&haigutamisele olid lõpuks kõrvad siiski korras. Niisiis olin jõudnud düsseldorfi. Seal oli veel ilm pilvine. Kohvri sai isegi megakiiresti kätte (20.5kg). Läksin siis oma mõtete suunas, mis ilmselgelt ei olnud väga edukad.. Üritasin leida ühistranspordisilte, et millega ma ometi kesklinna saaksin või vähemasti rongijaama. Majast väljudes oli mul küll ees vaid taksomass ja paar
bussipeatust. Uurisin siis neid busse, aga olin kesklinna omast ilmselt just maha jäänd ja 20min lampi oodata ma kohe üldse ei kavatsenud. Kõmpisin oma 30kg'se pagasiga aina edasi ja edasi mööda majaäärt, mis ei tahtnud üldse lõppeda, aga andsin üsna peatselt alla. Pöördusin siis oma vahva saksa keelega mingite meestöötajate poole, kes mu S-Bahn 11'le saatsid. Majja tagasi, otsi ülesse mäkk ja sealt juurest trepp alla. Tõsi, see trepp tundus olevat keset rongijaama, ja ma ilmselgelt olin ainuke, kes sealt alla sõitis, mõeldes, et raudselt mingi töötajate koht : D. Niii, leidsin! Pilet sealt rongijaama maksis 2.40(vist). Igastahes jäin seda ootama. Sõitsin ja sõitsin, mõeldes, et ei tea kas ma pidin selle pileti kuskil läbi ka lööma või ma lihtsalt saingi selle automaadist, samalajal oodates peatust, mida ei tule. Suutsin juba vahvaid stsenaariumeid mõelda,et kui ma lambisel U-Bahnil olen. Igastahes mu peatus saabus. Kuradi rongijaam on ka selline müsteerium kohati - pmst sain alguses esimese pointiga aru, kus mis kes, aga midagi tundus niii kahtlane. Näiteks ma ostsin automaadist sellise pileti, millega mul tekkisid kohe küsimused:
2) Mis perroonilt (Gleis)?
Selleks kasutasin veel umbes 3x seda automaati, kuna suutsin korra vaadata, siis ühe asja ära unustada jne. Pealegi andsin ma automaadile 20eurose ja tagasi ta ilmselt ei plaaninudki mulle anda.
Kuna mul oli veidike aega, otsustasin telefoni ülesse leida või kõnekaarti otsida. Leidsin ühe roosa-halli telefoni, aga.. next probleem, ma ei oska kasutada. Panin umbes raha sisse - siis see tuli mulle tagasi, kuna ma ei võtnud ennem telefonitoru ülesse, kui numbrit tahtsin valida. Siis tuli välja,et Eestisse ta üldse ei lase vms. Igaljuhul mul läks juba kiireks - läksin oma perroonile, milles ma samuti alguses kahtlesin, kuna seal oli kirjas Mühlheim - München suund... minhi EEEEEEE? how should i know,et see minu omadest läbi sõidab. Oma sakslasele ma seega helistada ei saanud, ema ei teadnud minu ühestki saaabumisest mitte midagi - olgugi,et pidin igas "etapis" talle sõnumi saatma - aga mu telefon ei leidnud ühtegi võrku ülesse (eiei, ma saan küll välismaal muidu helistada). Rongis sain kontrollilt koguaeg möliseda, et kohver käib teises kohas - kuhu minu oma enam ei mahtunud, seega ma viisin selle sinna ja panin keset teed - et ta on õiges kohas pmst. (kuigi minu juures võttis ta vahekäigust vaid veerand). See 20 minutit sõitu möödus kui linnulennul, kui ma juba olingi Kölnis. Järgmine etapp.. telefon. Käisin mööda rongijaama, mis on täis sööögikohti, kus pmst igalpool türklased(näost sellised) teenindasid. Leidsin siis ühe vodafone poe, kus müüdi küll telefone ja varuosi, aga läksin siiski küsima - aga keeleoskus on mul nagu on, siis küsisin saksakeeles,et : noh see kaart mis läheb telefoni sisse.. blabla. :D Igaljuhul ma sain, mis ma tahtsin 15euro eest, ja peal oli 7.5 eurot - mingi lambine võrk. Panin kohe sisse ja tahtsn helistada oma sakslannale, aga tekkis järgmine probleem - blabla sa pead aktiveerima ennem...loen raamatust läheb 1päev aega. :D migni MIDAVITTU:D
aga peale seda ikkagi lampi sain helistada... aga sakslanna kõne vastu ei võtnud. Helistasin emale - ometi, rääkisin igast seikadest. Passisin rongijaama ees, päike paistis, aga väsimus oli sees, tahtsin meeletult kuskile pikali visata, kuna selle pagasiga ma küll ka mingi shoppama ei lähe ju. Seejärel istusin pooltunnikest dom'i aka kiriku trepil.
Möödus kergelt 2h ja ma polnud endiselt saanud kätte oma üürnikku. Mõtetest käisid läbi 100 versiooni - peamine - olen kodutu. Hostelid?tutvused? mida teha, mida teha... Läksin sealt eemale, linnapeale ja leidsin ühe pisikese pargikese, kus ei olnud niiipalju inimesi. Istusin seal, niutsusin, päris korralikult, et kuidas saab nüüd nii, mida ma teen. Ega ma nädalaega ka hostelis ei elaks nüüd või kauem. Emps sundis mul sööma minna, kuna kell oli saanud juba meie ajajärgi mingi 12, ja mu viimane söök oli kell pool5 ajal ilmselgelt. Leidsin siis komödienstrasselt itaalia restorani. Need vanamehed suutsid küll mu tuju üleval hoida - lõbusad, laulsid, puhta itaallased. Ja uurisid kah muidugi, miks ma nii mossmoss olen. Tellisin igaljuhul pizza endale ja õunamahla. Pizza oli minusuguse pisipisi jaoks päris suur katsumus, nagu on näidanud ka minu ja Fredi ühised söömaskäigud - ei, ei jõua! Ma seejärel kurtsin osakese oma raskest elust, olgugi,et tekkisid paar keeletõrget, said nad kuidagi siiski aru - lapsikust tõlgendamisviisist. ja nad otsustasid mind aidata. Rääkisid mull tänaval leiduvatest hostelidest nt. Ma mainisin igastahes,et ma tahan internetti ennem ja siis uurin edasi. Interneti neil ilmselgelt pole siin, nagu meil igalpool. Järgmine mehike tuli sinna koos minuga:) Pealegi, ma jätsin oma kohvi sinna restorani, et mul mugavam trippida praegu oleks ning.. nad ütlesid, et ma ei pea maksma - niigi raske elu. migni fakjee :D Läksin siis internetti, olles helistanud üürnikule ligi 15 korda. Mõtlesin, uurisin, rääkisin inimestega. Mõtlesin juba,et peaks pöörduma Moona poole, et Sul ju vanaema elab siin :'D - lalalala. Aga siis meenus,et selle korteriavalduses oli kirjas KAKS telonumbrit. Helistasin siis ühele nendest. JA VASTU VÕTTIS ÜÜRNIK! ''Ma olen oodanud terve päev su kõnet, käisin ka otsimas sind jne'' . WUUUUUUUUUUUUUUT...Igastahes.. minu käes oli teise üürniku vana telefoni number, millelt ta vahel tõesti oli sõnumeid saatnud - mina muidugi arvasin,et see on tema oma. Ehk vanadaam Mone, ligi 70-aastane, tuli mulle siis autoga kesklinna järgi.
Järgmine tippsündmus ...
Ma elan korteris koos 35.aastase tüdruku (Kazahstanis sündinud jne) ja 70 aastase vanadaamiga..
Nagu Eestiski .. Kõik sama, ainult keel on teine. Mul on toas küll veidi suurem telekas, kui endal oli, voodi on pehmem (kuigi eelistan kõva), padi megasuur, 1000 riiulit, voofi on veel megakriiksuv - kõik liigutused, niiet ega siin kõike teha ei saa. :'D Ja siis tuli välja,et siin POLE interneti... see moment oli mulle kui FML. FML FML, ma ei hakka ju igapäev 30min päeval mingi internetipunktis linnas käima... :'D. Kui 35.aastane koju jõudis, olinn ma juba jõudnud külastada ka kõrvalmaja elanikke, kellel täna 65. pulmaaasapäev. Mees olevat elanud kunagi Eestis. REVAL! :d Raske oli muidugi ta saksa keelestki aru saada, diktsioon ei ole enam see, mida ma koolipingis kuulnud. Muidu on tore, nad on humoorikad mõlemad (eriti vanadaam) , pakkusid mulle kohti, kuhu võin tööle proovida. Siin toas ööbin ma siis 15.oktoobrini :)
Lähen nüüd süüa otsima ja daam keetis muna kah vist :)
Btw, mul poodidest on siin ALDI süd.. ja see on nii mõttetu.. Milkasi pole, rittersporti pole, siidreid pole, õllesi on aint ühefirma poolt, kanget kraami ka eriti ei leidu... :DJeap, millest ma juba räägin. Tahtsin eile miskit mekkida peale kohale jõudmist..aga sattusin ikkagi kuidagi daamiga ka pood ipärast, kes veini ostis:D Niiet.. seda ma ikka sain. kuigi tõsi, seal poes on gigant veinivalik ja enamus on alla 3 euro.
Katre.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar